Avamaakollektsioonid

Enamiku avamaaekspositsioonide paigutuse ja kujunduse autoriks on maastikuarhitekt Aleksander Niine (1910-1975).

Kõige suurema pindalaga on süstemaatilisel (sugulus-) põhimõttel rajatud dendraarium, mille idaosas kasvavad paljasseemnetaimed, kesk-, lõuna- ja lääneosas aga katteseemnetaimed. Katteseemnetaimede (õistaimede) sugukonnad on paigutatud akad. A. Grossheimi süsteemi järgi. Dendraariumi taimestamist alustati 1963. a. Kõige enam taimi istutati dendraariumi aga aastatel 1965–1972.

Süstemaatilisel põhimõttel rajati ka alpinaarium, kus algselt, 1970-1973.a lähtuti taimede istutamisel A. Grossheimi ja pärast rekonstrueerimist 1986-1989.a A. Engleri süsteemist. Viimastel aastatel on alpinaariumisse uute taimede istutamisel lähtutud taimedele sobivaima kasvukoha leidmisest.

Ülejäänud avamaaekspositsioonid on kujundatud sordiaretus-ajaloolisel ja/või iluaianduslikul põhimõttel. 1964. a taimestati rosaarium, 1968. a astilbede ja iiriste, 1969. a aed-leeklillede (flokside), 1973. a kõrgekasvuliste püsikute ja liiliate ekspositsioon. 1996. a rajati kõrreliste ning 2000. a tarbetaimede ekspositsioon ja uue palmimaja esised peenrad. Aastatest 2002-2005 on uutel ekspositsioonialadel krookused, nartsissid, varjulembesed sibul- ja mugulsibultaimed ning liiliad.

Liigikollektsioonidesse on valitud taimi Eestile sarnase kliimaga piirkondadest nii, et selles oleks esindajaid võimalikult paljudest sugukondadest ja perekondadest. Kollektsiooni koostamisel on eelistatud oma kodumaal kaitsealuseid, haruldasi ning ohustatud taimi.

Sordikollektsioonide eesmärgiks on säilitada taimi erinevatest aretusperioodidest ja sordirühmadest, eriti aga vanu või kohalikke sorte.

Tallinna botaanikaaia 17 ha suurune süstemaatiline dendraarium on Eestis kõige liigirikkam. Selle rajamist alustati 1963.a. ja praegu kasvab siin 1100 taksonit puittaimi. Taimed on istutatud akadeemik A. Grossheimi arenguloolise süsteemi järgi. Esialgse dendraariumi projekti on koostanud maastikuarhitekt A. Niine. Sama sugukonna erinevate perekondade esindajad on istutatud lähestikku. Kevadel ja suvel on suur osa puittaimedest õitsemas, sügisel uhkeldavad paljud neist oma värvikate viljade ja lehestikuga. Talvel on hea vaadelda puude ja põõsaste koort ning pungi.

Jalutuskäiku dendraariumisse võib alustada alpinaariumi juurest või palmimaja lähedalt, elupuuhekkide vahelt. Valides viimase variandi parki suundumiseks näeme esmalt kibuvitsa (Rosa) liike ja viirpuid (Crataegus). Roosõielistest on arvukamalt esindatud õunapuud (Malus), pihlakad (Sorbus), toompihlakad (Amelanchier), vaarikad (Rubus), enelad (Spiraea) ja toomingad, kirsipuud, ploomipuud, mandlipuud (Prunus). Pargi lääneossa jäävad liblikõielised - läätspuud (Caragana), kuldvihmad (Laburnum), ubapõõsad (Cytisus), robiiniad (Robinia) ja põispõõsad (Colutea). Õunapuudest mööda asfalteeritud teed lõuna poole minnes kohtame vahtraid (Acer). Laiuva võraga kahekojaline saarvaher (A. negundo) on meil laialt kasvatatav pargipuu. Enne lehtimist õitsev punane vaher (A. rubrum) värvub sügisel kärepunaseks. Siin saab tutvuda mitmekümne erineva vahtraliigiga. Vahtratest jõe pool kasvavad ruudilised ning kikkapuulised, vahtrate kõrval on aga hõbepuulised ja pärnad (Tilia).

Mööda jõeäärset teed edasi liikudes leiame hobukastanid (Aesculus) ja kontpuud (Cornus). Palmimaja poolt tuleva teega ristudes leiame end kuslapuude (Lonicera) ja tammede (Quercus) vahelt. Siin kasvab hiiglaslike lehtedega hambuline tamm (Q. dentata), sügavalt lõhestunud lehtedega punane (Q. rubra) ja sootamm (Q. palustris) ning teised liigid. Tammede kõrvale on istutatud pöögiliste sugukonna esindajad harilik pöök (Fagus sylvatica) ja harilik kastanipuu (Castanea sativa). Pikkade sulgjate liitlehtedega puud on pähklipuud (Juglans). Pähklipuudest mööda dendraariumi välimist teed jõe servas lõuna poole liikudes kohtame araalialisi nagu araalia (Aralia), vahtralehik (Kalopanax), eleuterokokid (Eleutherococcus) ja meie looduskaitsealune taim – harilik luuderohi (Hedera helix).

Teed mööda tagasi jalutades näeme kaselisi nagu lepad (Alnus), valgepöögid (Carpinus), humalpöögid (Ostrya) ja kased (Betula) ning sarapuud (Corylus). Kevadsuvel püüab siin pilku hariliku sarapuu (Corylus avellana) punaste lehtedega sort ‘Fuscorubra’. Kaskedest pilkupüüdvaim on kauni tüvega punase kase teisend (Betula albo-sinensis var. septentrionalis).

Okaspuudest on liigirohkelt esindatud perekond mänd (Pinus), kuusk (Picea), nulg (Abies), lehis (Larix) ja kadakas (Juniperus). Teistest okaspuudest võime siin kasvamas näha tsuugasid (Tsuga), ebatsuugat (Pseudotsuga), elupuid (Thuja), hiibapuud (Thujopsis) ja ebaküpresse (Chamaecyparis). Okaspuude erineva võrakuju ja okkavärviga sorte on enam istutatud administratsioonimaja ümbrusesse.

Okaspuudest tagasi palmimaja poole tulles näeme sireleid (Syringa), kes õitsevad juunis ja juulis. Alpinaariumist lääne pool kasvavad õlipuulistest veel saared (Fraxinus), forsüütiad (Forsythia) ja ligustrid (Ligustrum). Pojengide kõrvale on istutatud kevadel õitsevad magnooliad (Magnolia). Alpinaariumi kõrvalt mööda teed metsa minnes (sõnajalgade oru kaudu) jõuame erikaariumi, kus kasvavad rododendronid (Rhododendron), erikad (Erica), mustikad (Vaccinium) ja teised nende sugulasperekonnad.

Dendraariumi poolt külgneb umbes 1 ha suurune rosaarium kibuvitsade (Rosa) ekspositsiooniga. Mitmed siin esindatud liigid on esivanemateks kultuurrooside sordirühmadele või aretusvanemateks sortidele. Kurdlehisest (R. rugosa) ja näärelehisest (R. pimpinellifolia) kibuvitsast on aretatud külma- ja haiguskindlaid pargiroosisorte. Eestis kasvavad harilik (R. vosagiaca) ja koer-kibuvits (R. canina) sobivad meie oludes pookealuseks kultuurroosidele. Kibuvitsade vilju - tõrsikuid kasutatakse rohke C-vitamiini sisalduse tõttu loodusliku ravimina. Kibuvitsade ekspositsioonis on taimi umbes 70 taksonit.

Rosaariumis kasvavad kõrgekasvulised pargi- ja põõsasroosid, väänroosid ning madalakasvulised peenraroosid. Jaanipäevast sügiskülmadeni värvikas ja õierohkes rosaariumis on esindatud umbes 565 sorti 36 sordirühmast.

Pikkadel peenardel tutvustatakse roosiaretuse ajalugu. Väänrooside peenarde vahel kasvavad vanad e antiikroosid. Juba 15. saj. on tunti valget roosi (R. alba 'Maxima'). Damaskuse roosi (R. damascena 'Trigintipetala') kroonlehtedest valmistati kuulsat roosiõli. Sajalehisest kibuvitsast (R. centifolia) tekkinud sammalrooside rühmast on R. centifolia 'Cristata' (1827) omapärase õiekuju tõttu tuntud ka “Napoleoni kübara” nime all.

Pikkadel peenardel, kus kasvavad korduvalt õitsevad e remonteeruvad sordid, tutvustatakse sordiaretuse ajalugu 19. saj. kuni 20. saj. lõpuni. Väänroosidele kõige lähemal peenral kasvavad esimene, 1867.a aretatud teehübriidroos 'La France', üks esimesi polüantroose 'Mignonette' (1880) ja roheliste õitega hiina roosi R. chinensis 'Viridiflora' (1855). 1900.a aretatud kollaseõieline pernetroos 'Soleil d’Or' on esivanemaks kreemidele, kollastele ja oranžidele roosisortidele. Aretustöös püüti saavutada ka musta ja sinist õievärvust. Tumedaimaks roosiks võib senini pidada mustjaspunaste õitega sorti 'Nigrette' (1934).

20. sajandil aretati uued sordirühmad, nagu floribund- (F), grandifloora- (Gr) ja miniatuurroosid (Min), aga ka nende alarühmad garnett- e kimburoosid, miniflooraroosid jt. Lamavate vartega 'Weisse Immensee' (1982) ja tõusvate vartega 'Amstelveen' (1993) kuuluvad pinnakatterooside sordirühma (S, GC). Populaarsed on nn värviroosid – mitmesuguseid värvivarjundeid annavad sordid 'Las Vegas' (1981) ja 'Nostalgie' (1995).

Kuusnurksetel peenardel jälgitakse roosisortide külma- ja haiguskindlust, et selgitada välja nende sobivus linnahaljastusse. Ilmaoludele hästi vastupidavaiks ja pikaealisteks on osutunud eesti sordiaretajate V. Veski sort 'Koit' (1978) ja J. Eichfeldi sort 'Mõrsjaroos' (1950). Ka tiigi läänepoolsel kaldal silla juures oleval kuusnurksel peenral on eesti sordiaretajate F. Laaseri, U.Kivistiku, V. Veski jt aretised.

Rosaariumi müüri ääres ja tiigi kaldail kasvavad pargi- ja põõsasroosid, kes on meie oludes kõige pikaealisemad ja külmakindlamad. Kurdlehise kibuvitsa sordi (HRg) 'Ritausma' (1965) on aretanud D. Rieksta Lätist. Nelkroosidena tuntud 'F. J. Grootendorsti' (1918) ning 'Pink Grootendorsti (1923) õied sarnanevad nelgiõiele. Nn Austini roosid ‘Graham Thomas’ (1983) ja 'Heritage' (1985), kelle õiekuju meenutab vanu inglise roose, on populaarsed 1980. aastail aretatud põõsasroosid (S). Kõige varem hakkavad rosaariumis õitsema erkkollaste lihtõitega põõsasroosid 'Golden Chersonese' (1967) ja 'Ormiston Roy' (1953).

Hekkide ääres asuvas väänrooside kollektsioonis on esindatud suureõielised väänroosid (LCl), Kordesi roosid (K, HKor) ja ramblerroosid (R). Populaarsemad sordid on erepunaste õitega 'Flammentanz' (LCl, 1955), kreemjate õitega V. Veski 1971.a. aretatud 'Tibiroos' (LCl), aprikoosivärvi 'Ghislaine de Féligonde' (R, 1916), mahekollane 'Leverkusen' (K, HKor 1954) jt. Silla juurde tiigikaldale jäävad miniatuur- e. kääbusroosid (Min), kes on peamiselt tuntud omajuursete potiroosidena, kuid poogituna on vastupidavad avamaalgi. Eriti kääbusja kasvuga on lillakaspunaste õitega 'Midget' (1941).

Varakevadest hilissügiseni on TBA üks õie- ja värviküllasemaid paiku alpinaarium, mis rajati mägitaimede ekspositsiooni tarbeks 8 m kõrgusele looduslikule nõlvale aastatel 1970 -1973.

Läbivoolava veega tiik, kus kasvavad vesiroosid (Nymphaea), kollane võhumõõk (Iris pseudacorus) ja laialehine hundinui (Typha latifolia), jaotab alpinaariumi kaheks osaks. Tiigi lähedal väikeses veesilmas kasvab ahtalehine hundinui (T. angustifolia).

Mägitaimede kollektsioonis kasvavate taimede looduslik levila on peamiselt Euroopa, Aasia ja Põhja-Ameerika mäestikes, kuid üksikud liigid on pärit ka Lõuna-Ameerikast, Uus-Meremaalt ja Põhja-Aafrikast. 2005.a. sügisel kasvas TBA mägitaimede kollektsioonis 749 taksonit 62 sugukonna 263 perekonnast, neist olid alpinaariumis eksponeeritud 579 taksonit.

Kõige varem, lume sulades puhkevad alpinaariumis õide lumeroosid (Helleborus). Aprillis hakkavad õitsema karukellad (Pulsatilla), kevadikud (Draba), kevadadoonis (Adonis vernalis) ning kevadmagun (Sanguinaria canadensis). Maikuus, kui täisõitsengus on priimulad (Primula), aubrieetad (Aubrieta), leeklilled e floksid (Phlox), jalglehed (Podophyllum) ja suurelehine brunnera (Brunnera macrophylla), on alpinaarium juba tunduvalt mitmevärvilisem.

Õiterikkaim aeg on siin juuni. Siis moodustavad toredaid värvilaike maranad (Potentilla), kullerkupud (Trollius), magunad (Papaver), helmikpöörised (Heuchera), sile tondipea (Dracocephalum ruyschiana) ja paljastipne kortsleht (Alchemilla epipsila). Kesksuvest sügiskülmadeni õitsevad alpinaariumis liatrised (Liatris), siilkübarad (Echinacea), päevakübarad (Rudbeckia), astrid (Aster) ja sinine mesiohakas (Echinops ritro).

Alpinaariumiga samal ajal rajatud kõrgekasvuliste püsikute ekspositsioonis kasvavad terrassidena kujundatud 600 m² pinnal 221 taksonit püsikuid 32 sugukonna 91 taimeperekonnast. Ekspositsiooni lõunast varjav kõrge kiviaed, põhja poolt läbiv kraav ning üksikud suured puud terrassidel kujundavad valguse ja niiskuse poolest erinevaid kasvukohti, millest on lähtutud taimede valikul.

Müüriäärne jahe ja varjuline terrass puude all on taimestatud madalate varjutaluvate pinnakattetaimedega perekondadest bergeenia (Bergenia), kopsurohi (Pulmonaria), nabaseemnik (Omphalodes), akakapsas (Ajuga), valdsteinia (Waldsteinia), maikelluke (Convallaria), kivirik (Saxifraga).

Ekspositsiooni avaramas päikesepaistelises osas kasvavad kõrged püsikud. Nendest paistavad silma erksa õievärvuse ning hilise, sageli sügiskülmadeni kestva õitsemise poolest Põhja-Ameerikast pärit korvõieliste (Asteraceae) sugukonna taimed perekondadest aster (Aster), heleenium (Helenium), päikesesilm (Heliopsis), päevakübar (Rudbeckia), siilkübar (Echinacea), kuldvits (Solidago) ning nende sordid. Niiskele kaldapoolsele alale on istutatud brunnerad (Brunnera), kullerkupud (Trollius), kobarpead (Ligularia), vesikanepid (Eupatorium), lursslilled (Cimicifuga) ning leht-ilutaimedena hinnatud hostad (Hosta).

Astilbede (Astilbe) kollektsiooni moodustavad talvekindlad astilbeliigid, nende teisendid ning sordid seitsmest sordirühmast, kokku 61 taksonit. Arvukamalt, 18 sordiga, on esindatud juulis-augustis õitsev Arendsi astilbe (A. x arendsii). Hilissuvel ja sügisel õitsevad öökülmade saabumiseni mitmed roosades ja violetsetes toonides õitega hiina astilbe (A. chinensis) teisendid ja sordid.

Pojengide (Paeonia) kollektsiooni ekspositsiooni kuulub 20 Euroopas ja Aasias kasvavat pojengi liiki ja alamliiki ning enam kui 230 pojengisorti. Mai lõpus ja juunis õitsevate rohtsete pojengiliikide seas on tuntud ravimtaimi nagu varajane pojeng (P. officinalis) ja anomaalne pojeng (P. anomala) ning mitme riigi punasesse raamatusse kantud dekoratiivsed liigid nagu ahtalehine pojeng (P. tenuifolia) ja kollaseõieline lagodehhi pojeng (P. mlokosewitschii), kes avanenud kogu-kukkurviljadega on dekoratiivne veel augustiski. Hiinas juba 9. sajandil e Kr kultuurtaimena tuntud valgeõielisest pojengist (P. lactiflora) on maailma erinevais paigus aretatud tuhandeid sorte, mida kasvatatakse nii ilutaimena kui lõikeõite saamiseks. Meil juuni lõpus ja juulis õitsevatest valgeõielise pojengi sortidest on kollektsioonis esindatud 19. ja 20. sajandil Lääne-Euroopas, Põhja-Ameerikas ja endises Nõukogude Liidus aretatud sordid.

Iiriste (Iris) kollektsiooni 183 taksonist valdava osa moodustavad juunis-juulis õitsevad aediirised (I. germanica) ligi 160 sordiga kolmest sordirühmast. Aretusajaloolises järjestuses paigutatud sortide seas leidub 20. sajandi aretiste kõrval ka mõningaid juba 19.sajandi keskel aretatud sorte nagu 'Madame Chereau', 'Maria Theresa', 'Sultan'. Eksponeeritud 16 iirise liigi ja alamliigi seas on ka Eestis veekogude kallastel kasvav kollane võhumõõk (I. pseudacorus) ning looduskaitse all olev siberi võhumõõk (I. sibirica).

Päevaliiliate (Hemerocallis) kollektsiooni kuulub ligi 70 liiki ja sorti, kellest varasemad nagu lõhnavate kuldkollaste õitega ‘Maikönigin’ õitsevad juba maikuu lõpul.

Madalakasvuliste sibultaimede kollektsiooni kuuluvad peamiselt sibulate ja mugulsibulatega, aga ka mugulate ja risoomidega taimed 12 sugukonnast, kokku 300 liigist ja sordist. Enim on esindajaid hüatsindiliste (Hyacinthaceae), liilialiste (Liliaceae), amarülliliste (Amaryllidaceae) ja võhumõõgaliste (Iridaceae) seast.

Lume sulamisel märtsi lõpus ja aprilli alguses hakkavad õitsema lumikellukesed (Galanthus) ja märtsikellukesed (Leucojum) ning krookusesarnaste roosade õitega valevlilled (Bulbocodium). Tuntud kevadekuulutajaid krookusi (Crocus) kasvab botaanikaaias ligi sajast erinevast liigist ja sordist. Varakevadel hakkavad õitsema ka siniliiliad (Scilla), kirgaslilled (Chionodoxa) ja puškiiniad (Puschkinia). Samaaegselt õitsevad madalad valgete tähtjate õitega linnupiimad (Ornithogalum). Omapäraste roosade või valkjate käändunud õiekattelehtede ja laiguliste lehtedega on koerahambad (Erythronium).

Mais õitsevad kollastes, pruunikaspunastes või rohekates toonides kellukjate õitega püvililled (Fritillaria). Malelaua-mustriga tumepunased kirju püvilille (F. meleagris) ja keisrikroonina tuntud harilik püvilill (F. imperialis) on aedades enim levinud. Väikeste kerajate õitega kobarhüatsindid (Muscari) moodustavad siniseid värvilaike. Varasuvel õitsevad kellukjate õitega ebahüatsindid (Hyacinthoides) ja rohkeõielised preeriaküünlad (Camassia). Septembris õitsevad roosade õitega sügislilled (Colchicum). Kuni külmade tulekuni rõõmustavad silma sügisel õitsevad krookused.

Tulpide (Tulipa) kollektsioonis on üle 30 liigi ja 230 sordi 15 sordirühmast. Juba aprilli lõpus hakkavad õitsema väikeseõieliste tulbiliikide esindajad. Dekoratiivsed on madalakasvulised Kaufmanni, Greigi ja Fosteri tulbi sordid. Mais õitsevad erinevates värvitoonides liht-, täidis- ja liiliaõielised tulbid, populaarseiks on saanud roheliseõieliste, narmasservaliste ja papagoitulpide sordid.

Nartsisse (Narcissus) on botaanikaaias 150 sorti 13 sordirühmast. Arvukalt on trompetnartsisse ja suure lisakrooniga nartsisse. Uute sortide seas on rohkesti lõhestunud lisakrooniga nartsisse. Peamiselt Vahemeremaadest ja Lõuna-Euroopast pärinevaid liike on kollektsioonis 15. Omapäraseim neist on madalakasvuline laia lehterja lisakrooni ja pisikeste õielehtedega lehternartsiss (N. bulbocodium). Rikkalikult õitseb väike nartsiss (N. minor).

Hüatsindid hakkavad õitsema mais. Kõik hüatsindisordid on aretatud idahüatsindist (Hyacinthus orientalis). Botaanikaaia kollektsioonis on 45 sorti hüatsinte. Eristatakse varase, keskmise ja hilise õitsemisajaga sorte. Esimestena õide puhkevatest sortidest on tuntuimad lillakassinise koheva õisikuga 'Purple King' ning säravroosade õitega 'Anna Marie'.

Lauke on botaanikaaias ligi 120 taksonit. Neist murulauk (Allium schoenoprasum) ja talisibul (A. fistulosum) on tuntud toidutaimedena. Suvel on pilkupüüdvad erksavärviliste kerajate sarikõisikutega laugud.

Liiliaid on botaanikaaias üle 250 erineva sordi ja liigi. Liittolmukaline liilia (Lilium monadelphum) hakkab õitsema juba jaanipäeva paiku. Kõige hiljem, septembri lõpus, õitseb Henry liilia (L. henryi). Botaanikaaias on liiliaid seitsmest sordirühmast, kõige enam on Aasia-hübriidide sordirühma kuuluvaid liiliaid. Selle sordirühma taimed erinevad kõrguse, õite kuju, värvuse ja õitsemisaja poolest. Selle sordirühma taimed erinevad kõrguse, õite kuju, värvuse ja õitsemisaja poolest. Sellesse sordirühma kuuluvad nii püstiste õitega 'Aelita' ja 'Gran Cru' kui longus õitega 'Jizera'.

Esiväljak rajati 2000.aastal eelnevalt valmis saanud uue palmimaja peasissekäigu ette. Peenarde kuju ja paigutuse eskiisi autor on Ülle Grisakov. Esimestel aastatel kasutati taimestamiseks ainult suvelilli. Kuigi peenarde liigiline koosseis ja sortiment muutub igal aastal, on lemmikuteks kujunenud longus rebasesaba (Amaranthus caudatus), aed-puhmikmalts(Bassia scoparia) ja ahtalehine peiulill (Tagetes tenuifolia). Palju on kasvatatud ka madala peiulille (Tagetes patula) erinevaid sorte.

Kuna suvelilled on vaadeldavad ainult jaanipäevast kuni esimeste öökülmadeni, on nende osakaalu järjest vähendatud. 2005. aastal istutati kaare peale värd-jugapuudest ( Taxus x media `Hicksii`) hekk ja tehti algust püsilillepeenarde rajamisega. 2006. aastal oli eksponeeritud 44 taksonit püsililli, nende hulgas 9 päevaliilia (Hemerocallis) sorti. Taimede valikul on oluline dekoratiivsus ja kasvukoha sobivus. Esiväljak on avatud nii tuultele kui päikesele, ka mullastik on toitainetevaene ja kivine.

Juba mitmel kevadel on suvelilli ootavatele peenardele värvi andnud tulbid. Vahelduseks lilledele on eksponeeritud ka üheaastasi ilukõrrelisi, istutatud madalaid okaspuid ja lehtpõõsaid. Eesmärgiks on olnud teha esiväljak atraktiivseks pikema perioodi jooksul ja tutvustada uusi sorte.

Dekoratiivsed kõrrelised

Dekoratiivsete kõrrelistena käsitletakse koos kõrreliste (Poaceae) sugukonna esindajatega ka neile väliselt sarnanevaid lõikheinaliste (Cyperaceae) sugukonda kuuluvaid tarna (Carex) ja loaliste (Juncaceae) sugukonda kuuluvaid loa (Juncus) ja piipheina (Luzula) perekonna liike. Botaanikaaias kasvab dekoratiivseid kõrrelisi ligikaudu 80 taksonit.

Varakevadel on kaunid valgetriibuliste lehtedega päideroo (Phalaris arundinacea) sort ‘Picta’ ja kõrge raikaeriku alamliigi (Arrhenatherum elatius ssp. bulbosum) sort ‘Variegatum’. Eesti looduslikest kõrrelistest on ekspositsioonis kumariinilõhnaga harilik maarjahein (Anthoxanthum odoratum). Veel kasvavad siin rikkalikult harunevate kohevate pööristega luht-kastevars (Deschampsia cespitosa), pikkadel õisikuraagudel rippuvate südajate pähikutega keskmine värihein (Briza media) ja tihedaid puhmikuid moodustav jusshein (Nardus stricta).

Sügisel õitsevad kõrgekasvulised amuuri siidpööris (Miscanthus sacchariflorus) ja punakas siidpööris (M. purpurascens).

Tarnade hulgas on kõige omapärasem tähte või sõjanuia meenutavate vilikondadega looduslikult Põhja-Ameerikas kasvav nuitarn (Carex grayi).

Tarbetaimed

Tarbetaimede aias eksponeeritakse nii tuntud tarbetaimi kui ka uusi ja põnevaid tulundustaimi. Eestis kasvatatavatest teraviljadest kasvab tarbetaimede aias harilik oder (Hordeum vulgare), harilik nisu (Triticum aestivum), harilik kaer (Avena sativa). Saab näha ka maisi ja harilikku tatart (Fagopyrum esculentum). Kiutaimedest kasvab tarbetaimede aias harilik lina (Linum usitatissimum), õlikultuuridest harilik päevalill (Helianthus annuus). Maitse- ja ravimtaimi esindavad harilik pune (Origanum vulgare), vürtsbasiilik (Ocimum basilicum), estragonpuju (Artemisia dracunculus), aedkoriander (Coriandrum sativum), harilik kurgirohi (Borago officinalis) jpt. Tarbetaimede aias saab tutvuda ka põnevate köögiviljadega, nagu näiteks harilik artišokk (Cynara scolymus), mehhiko füüsal (Physalis ixocarpa), patisson (Cucurbita pepo var. melopepo f. clypeiformis). Suure osa kollektsioonist moodustavad üheaastased taimed, kes võimaldavad selle liigilise ja sordilise koosseisu vaheldumist erinevatel aastatel.

Sõnajalgtaimed

Sõnajalgtaimede kollektsiooni loomise eesmärgiks on olnud eelkõige haruldaste liikide paljundamine nende uurimise ja kaitsmise eesmärgil. Eestis kasvavast 22 sõnajalaliigist on 10 kantud Eesti Punasesse Raamatusse ja neist 7 kuulub kaitstavate taimeliikide nimistusse. Viimased on esindatud ka TBA kollektsioonis.

Sõnajalgtaimede omapäraks on, et erinevat liiki sõnajalad vajavad erinevaid kasvukohatingimusi ja seetõttu kasvavad nad hajutatult botaanikaaia eri paigus nii kollektsioonis kui looduslikes kooslustes.

Alpinaariumis võib näha väikesekasvulisi lubjalembeseid sõnajalgu. Kivide vahel terrassidel kasvab valgusrikaste ja kuivade kasvukohtade taim müür-raunjalg (Asplenium ruta-muraria). Pisut varjulisemas kohas paekivipragude vahel kasvab kaarduvate sulgjate lehtedega pruun raunjalg (A. trichomanes). Nii müür- kui pruun raunjalg on talvehaljad sõnajalad. Kolmnurksete lehtedega paas-kolmissõnajalg (Gymnocarpium robertianum) kasvab paelõhedes, eelistades varjulisemat ja niiskemat kasvukohta. Odaja astelsõnajala (Polystichum lonchitis) jäigad, nahkjad ja lehterja kodarikuna asetsevad kaunid tumerohelised ja läikivad lehed on samuti talvehaljad. Kõikjal kivipragudes kasvab õrnaleheline habras põisjalg (Cystopteris fragilis), kes kaitstavate liikide hulka ei kuulu. Looduses esineb see sõnajalg vaid paiguti, kasvades kivipragudes, müüridel ja kiviaedadel. Õrn ja habras kolmnurksete lehtedega sudeedi põisjalg (C. sudetica) on haruldane kogu Euroopas. Eestis kasvab ta oma areaali põhjapiiril.

Teistest huvitavatest sõnajalgtaimedest kasvab alpinaariumis kuu-võtmehein (Botrychium lunaria). Kuu-võtmehein on kuuest väga haruldasest Eestis kasvavast võtmeheina liigist kõige sagedasem, kuid on raskesti märgatav.

Looduslikult kasvab Tallinna Botaanikaaia territooriumil kokku 16 liiki sõnajalgtaimi. Neist kõige haruldasem on kummeli-võtmehein (B. multifidum), II kaitsekategooriasse kuuluv taimeliik. Koldasid esindab siin kattekold (Lycopodium annotinum), osjasid esineb aga 6 liiki ja päris-sõnajalgu 8 liiki. Paljusid neist võib kohata TBA looduse-õpperajal.